Jõuluõhtusöök, perekond ja rõõmsad mõtted.

Elu on juba õpetanud, et häid aegu tuleb nautida niikaua, kuni need kestavad. Sest kõik on pidevas muutumises ja kunagi ei tea, kauaks mingi asi veel rõõmustab. Täna tahan kirjutada oma perest. Või siis teistmoodi perest, kui täpsem olla. 

Kui me aasta tagasi selle blogi lõime, siis sai minu, Meelise ja Mica poolt poolnaljaga pandud blogi nimeks teistmoodi perekond. Nali aga arenes ja kasvas ning nüüd kutsuvad meie Järve tänava klanni perekonnaks nii minu töökaaslased kui sõbrad, perekonnast endast rääkimata. Näiteks üks töökaaslane kolis Eestist ära ning saatis oma viimased toiduülejäägid (mida pidavat olnud olema suuuuur kastitäis) ning neid kohale toimetanud teine töökaaslane mainis, et "toon su perekonnale süüa". Kes pole järge jõudnud pidada, siis hetkel elavad meiega endiselt Meelis ja Veiko ning neljandana Matis, kes on väga kirglik tulevane jurist ning hetkel lihtsalt professionaalne rahvatantsija. 

Proovin enda pereõnne siis natukene teieni tuua.

Näiteks täna sain ma kirja pealkirjaga novembri kodukulud. Well. Ehk siis teiste sõnadega kommunaalkulude kirjake. Muigasin ja avasin kirja elevusega. Just täpselt - elevusega! Et mida kõike see Veiko meile seekord kommunaalkulude summat edastades veel lisaks põnevat kirjutab. Kuna paari päeva pärast saab täis aasta päevast, mil mina ja Meelis koju sissse kolisime, siis leidis seekordsest kirjast detailset statistikat meie möödunud aastast. Näiteks seda, et meie kodus on kokku elanud 9 elanikku (ehk siis neid, kes on üüri maksnud) ning ideed, et kõigi nende pildid võiks koridori üles riputada. Kirja lõpus oli lause: "Teiega on mõnus!" 

Jah. Täpselt nii ongi. Mõnus. Eelmise kuu kirja lõpus oli Veiko lause: "Janika ja Meelis, tulge koju! Ilma teieta pole siin üldse kodune." Noh, mina jälle arvan, et meie need pidevalt ära olemised ongi meie pere edu saladus. Meelis on sel aastal kõige pikemalt - 7 kuud - eemal elanud ning mina väga tihti pikemalt ja lühemalt välismaal olnud. Veiko on lihtsalt enamus aega igal pool mujal kui kodus ning ka Matisel on palju tegemist. Niimoodi on meil alati hea meel teineteisega lõpuks kodus kokku saada. Ja kui me seal veel kõik koos oleme - seda ägedam! Ja need vannitoajärjekorrad, mida Veiko paaniliselt aasta tagasi kartis - oleks neid vaid. Pole inimesi, pole järjekordi. Tihti juhtub nii, et kui keegi koju jõuab, on ta seal täiesti üksi või eelmised inimesed just lahkuvad. 

Selliste elugraafrikute tõttu pidime ka näiteks jõuluõhtusööki kuu aega ette planeerima ja tuli välja, et 5. detsembri õhtu oli selle aasta viimane õhtu, mil me kõik koos kodus oleme. Sinna see õhtusöök siis planeeritud saigi. Kokkamine nägi välja nagu ikka. Meelis ja Veiko tegid süüa, mina magasin ja Matis oli trennis. Mul oli tõesti väga suur väsimus ning see uni tol hetkel oli kriitilise tähtusega. Õnneks sai perekond sellest aru ning ei lükatud mind voodist kööki ega oldud solvunud, et ma ka seekord piirdus minu panus söögitegemisse sellega, et (sõna otseses mõttes) viskasin kohupiima blenderisse. Heastasin oma söögitegemise protsessist puudumist aga diskorioskustega ning valisin terve õhtu söögi taustaks eesti muusikat. Veiko pidas toreda kõne ning juttu jätkus kella kaheni. 






  


Kuigi kõik on tihti ära, siis on nii hea näha, et kui inimesed kodus on, siis tahetakse ka kodust elu nautida. Näiteks, kui eelmisel pühapäeval Saaremaalt tulin, siis koju jõudes oli seal Matis ja tema poolt valmistatud imeline toit. Kuigi jah, kõik toit, mida ma ise valmistama ei pea ja mis on olemas hetkel, kui olen näljane, on imeline, siis ma ei kujutanud ette, et Matis oskab nii häid makarone hakklihaga teha. Üldse, ta võiks rohkem kokata, kuna kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis oli päev, kui ma Matiselt poest kartulisalatit tellisin ning ta tuli koju mitte kartulisalati, vaid kartulisalati materjaliga ja TEGI mulle selle kartulisalati. Öeldes, et kui juba, siis juba. Ta tegi selle salati valmis maksimum 30 minutiga ja see oli ülihea. Kuhu ma jäingi...Ühesõnaga. Matis oli toidu valmis teinud ja siis laekus Veiko, kes oli ostnud jõululaudlina ja söögialused ning palju mandariiiine ning põhimõtteliselt lükkas mu elutuppa jõulukaunistusi üles panema. 


Ja kui aasta tagasi sai perekond nimetatud teistmoodi pereks, siis võib öelda, et nüüdseks on tollasest teistmoodi perekonnast saanud omakorda teistmoodi teistmoodi perekond, mis ei ole ei halvem ega parem kui eelmine, vaid lihtsalt teistmoodi. Tahaks siia veel midagi jäädvustada. Mingil hetkel hakkasin mõtlema sellele, et ei tasuks vist iseeenesest mõistetavalt võtta seda, et koju ongi hea tulla. Suure tõenäosusega nutan kunagi veel neid vanu, häid aegu taga. Seniks aga naudin ja tervitan oma peret siit 5000 kilomeetri kauguselt. Eks ma varsti jälle tule koju, nagu alati :) 

2 kommentaari:

  1. Kas te lihtsalt elate koos? Või keegi ka nn.käib kellegagi? Aga muidu väga vahva pere ja edu teile teie tegemistes :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh!
      Jah, me lihtsalt elame koos. Veiko ja Meelis on minu väga pikaaegsed sõbrad, Veiko 10 aastat, Meelis veel pikemalt. Matis on Veiko sõber.
      Tegime aasta tagasi otsuse, et miks elada kõik uhkes üksinduses oma korterites, kui võib hoopis ühises kodus elada. Alguses läks paar kuud kohanemiseks, kuid nüüd on kõik paika loksunud ja on väga tore.

      Kustuta