Küsija suu pihta ei lööda

December 01, 2017

Paistab, et hingede teema on kuum. Antud juhul soovin tänada üht meie anonüümset lugejat, kes on huviga kaasa mõelnud ning teema arenduseks küsimusi esitanud. Rõõm, et antud teema peale minu veel kedagi erutab. Edastan postkasti laekunud kommentaari:

“Selline mõte edasiarenduseks, et millise osaga kehast hing on seotud... Või kas on seotud üldse konkreetse osaga (sagedased näited just aju ja süda, millest süda tegelikult ju lihtsalt lihas). Aga..näiteks üks eestlane, kellele siirdati Itaalias süda, hakkas maalima. Ja maalima üpris hästi, mida ta enne siirdamist üldse ei teinud. Küll aga oli kunstnik eelmine südame omanik. Kas oli tegemist rakumäluga või kandus hing/osake hingest edasi? Kas hing võiks olla teatud laadi energia? Teadupoolest energia jäävuse seadus ütleb ju, et energia ei kao, vaid muundub ühest olekust teise..eks kindlasti ole selliseid olekuid, mis on üdini loogilised ja ratsionaalsed (mis siin maailmas ei oleks? - see, et inimene ei saa aru või sõnastada ei oska, ei tähenda ju selle puudumist), aga meile veel tundmata.”

Ma ei saa jätta mainimata, et keha ja hinge seotusest olen ma viimasel ajal korduvalt mõelnud ning sõpradega arutanud. Kui kommentaaris toodud näitele viidates võiks püstitada hüpoteesi, et hing on seotud südamega, siis minu nägemuse kohaselt see päris nii ei ole. Paraku ei saa ma antud hetkel tuua ühtegi näidet ega tõestust oma sõnadele. Saan vaid jagada oma mõtteid, arusaamu, nägemusi ja tunnetusi. Kipun arvama, et hing on seotud kogu kehaga. Kui Sa mu jala otsast lõikad, siis jääb mu hing mulle endiselt alles. Sama lugu on käega.

Samas, kui Sa võtad mul pea otsast, siis ma suren ja mu hing lahkub kehast. See aga ei tähenda, et hing on peas või ajus. Lihtsalt hing lahkub kehast, kuna see enam ei funktsioneeri. Ning kui mu pea siirdatakse kellegi teise keha otsa, siis võib mu hing uustulnukkehasse tagasi minna, aga ei pruugi. Kuna hing on seotud keha, mitte kehaosaga, siis ajusiirdamise puhul jääb kehale ikka vana hing alles. Küll aga võib opereeritud isikul esineda pisut kõrvalekaldeid tavapärasest käitumisest, mis on seotud uue aju eripäradega. Inimkäitumist mõjutavad kolm peamist tegurit on ajutegevus, hingeline komponent ja ümbritsev keskkond.

Hing on tervik ning osadeks jagada pole seda võimalik. Kui ma olen otsustanud pärast oma surma annetada oma südame patsiendile, kes seda vajab elus püsimiseks, siis kohe kindlasti ei lähe mu hing uude kehasse. Esiteks on mu hing juba ammu mu surnud kehast lahkunud ning jäänud kas siia maailma ringi rändama või läinud hingede koju puhkama ja uusi eluülesandeid, missioone ja eesmärke seadma ning kokkuleppeid sõlmima. Patsient, kes ootab südame siirdamist ning kes on veel elus, tema hing on veel kehas sees ja minu hing sinna ei mahukski. Mitte et hing ruumi võtaks, vaid  igale kehale on omane üks hing.

Kuidas siis seletada asjaolu, et eestlane, kes ei maalinud, kuid kellele siirdati kunstniku süda, hakkas pärast operatsiooni kunsti looma? Mind väga huvitab, milline on selle eestlase looming? Kas tema “käekiri” on sarnane surnud kunstniku omaga? Minu arusaama kohaselt võib iga inimine igal ajahetkel avastada endas erinevaid andeid või oskusi. Tihti avastatakse iseend mõne sündmuse või läbielamise tagajärjel (õnnetus, õnnelik juhtum, operatsioon, abielu, matus, depressioon, ootamatu rõõm, deliirium, transiseisund, armumine vms). Inimesed, kes tegelevad iseenda leidmisega võivad mingil hetkel avastada, et nad oskavad teha asju, mida nad arvasid, et nad teha ei oska.

Samas ei saa välistada ega alahinnata rakumälu rolli. Kehal on omadus talletada informatsiooni ning seda vajalikul hetkel kasutada ja reprodutseerida. Rakumälu on evolutsioonilise arengu ja kohanemise seisukohalt väga oluline. Kunstnik, kelle organ siirdati eestlasest patsiendile, võis vabalt läbi rakumälu kinkida ligimesele lisaks südamele ka oma kunstiande. See aga ei tähenda seda, et alati nii läheb. Vaevalt, et kõik, kellele siirdatakse geeniuse süda, aju või mistahes muu organ,  järsku geeniusteks muutuvad.

Aga mis saab siis, kui ma lasen oma keha aastasadadeks külmutada? Eeldame, et krüogeenika on saavutanud taseme, mis võimaldab kõikide kehaprotsesside edukat pikaajalist seiskamist ning reaktiveerimist. Põhimõtteliselt on mu läbikülmunud keha surnud seisundis. Surnud kehast läheb hing välja. Kui ma lasen oma keha külmutada pikaks ajaks, siis mu hing võib vahepeal valida omale resideerumiseks uue keha. Üks hing saab korraga resideeruda ühes kehas. Ehk siis, kui ma olen vahepeal võtnud omale uue keha, siis mu vana külmutatud kesta reaktiveerides siseneb sinna uus hing. Kui siseneb! Võimalik, et ükski hing ei soovi sinna elama minna – sel juhul keha enam elumärke ei näitagi.

Ehkki ma jagan kommentaari autoriga seisukohta, et leidub palju olekuid ja nähtusi, mis hetkel on meile veel tundmata, kuid millele on kindlasti ratsionaalne seletus olemas, olen ma veendunud, et kõike pole siiski võimalik loogiliselt lahti mõtestada. Ma usun, et teatud asjad, olukorrad, nähtused pole seletatavad mitte ühegi reegliga, isegi mitte tulevikus avastatavate seaduspärasustega. Nõustun, et kui inimene ei saa aru või ei oska seletada, ei tähenda selle “asja” puudumist, kuid täpsustan, et universumis leidub asju, mis hõlmavad endas nn X-faktorit, mis ei allu isegi mitte kõige looja enda loogikale… Nagu eluski, võib isegi malemängus mõnikord kõik ootamatult pea peale pöörduda (Illustreerivaks näiteks Power of goodbye video)

Energiajäävusseaduse kohaselt energia ei teki ega kao. Küll aga tekib hingesid; samuti on võimalik neid kaotada. Järelikult pole hing energia. Aga võibolla ikkagi on; ja energia jäävuse seadus ei vasta tõele. Kõik teooriad on kaheldava väärtusega ja ükski neist ei pretendeeri absoluutsele tõele, sest enamasti kehtivad väga piiratud tingimustes. Kui võtta arvesse X-faktor, mis paratamatult on olemas ja ei allu mitte ühelegi kontrollile, siis kas üldse on olemas universaalset absoluutset tõde?

Tänan inspireerimast!


You Might Also Like

0 comments