Eesti matused

Vanem naisterahvas küsib sõbrannalt: “Ja kuidas Su isakesel ka läheb?”. “No mis tal ikka läheb? Ära suri teine.” Surm on elu paratamatu ja loomulik osa. Surm pole elu vastand ega vaenlane, vaid tema lahutamatu kaaslane, kes kätkeb endas kõike seda, mida elu ei suuda enda rüppe hõlmata. Koos moodustavad nad ideaalse terviku.

Kui enamasti on matused kurvad ja täis pisaraid, siis Andrus Kivirähki morbiidse pealkirjaga näidend “Eesti matus” on suuresti just selline nagu ma tahan, et minu matus oleks – humoorikas, lõbus, vastandlik, sügavamõtteline, filosoofilne, lihtne, väärikas, vapustav, pingevaba, nauditav, tundeküllane, loov…

Käisin elukaaslasega kaemas Priit Pedajase lavastatud Draamateatri etendust, mis pakkus kõike, mida üks lihtsurelik kultuurielamusi saama minnes kogeda tahab: nalja, naeru, nostalgiat, ilu, elu mängulist võlu, elutarkust. Äratundmisrõõm ja samastumishetked on need, mis paeluvad vaatajat ning aitavad meie kõigi jaoks tuttavatele rollidele andunumalt kaasa elada. Kes ei tunneks mõnda noort, kellel on siiber vanas lagunevas talumajas rügamisest ning kelle süda ihkab minna laia ilma rohelisemat muru otsima? Kes ei tunneks mõnda väärikat härrat või prouat, kellel on kivistunud eelarvamused shokolaadikarva nahavärviga inimeste suhtes ning kes klammerduvad kümne küünega prussakate poolt läbi näritud palkide külge? “Need seinad on talletanud mu mälestused ja emotsioonid. Mida kõike need palgid küll jutustada võiks?”, kostub nende suudest, kes kas olude sunnil või vabast tahtest on kogu oma elu elanud oma kätega üles ehitatud päevi näinud maamajas.

Mulle väga meeldis etenduse püänt, kus matustele tulnud külalised seisid äkitselt silmitsi pulmadega. Kas on sobiv oma lähedase matustel tantsida pulmavalssi? Eks igaühel ole omad tõekspidamised, aga kes ütles, et matustel ei tohi lõbutseda ega tantsida? Ütleme nii, et kui minu matustel ei naerda, ei tantsita, ei pilata, ei lõbutseta, siis pole ma oma elu piisavalt missioonitundeliselt elanud ning see valmistab mulle teispoolsuses olles tuska...

Minu lemmiktegelane Eesti matustel oli Tõnu Kark’i pool kehastatud alkohoolik, kes annab meile kõigile olulise õppetunni. Nimelt esindab kõne all olev stereotüüp meest, kes nooruspõlves armus ühte neidu, kuid ei osanud õigel ajal vajalikult käituda. Elurongist maha jäänud noormees pidi leppima oma paremuselt teise valikuga, kes paraku ei suuda mitte kunagi olla piisavalt hea. Iga kord, kui mees alkoholi tarbib, mida teeb ta seetõttu, et jäi kunagi ilma oma tõelisest armastusest, ei suuda ta end tagasi hoida ja elab üha uuesti läbi ning välja oma valu ja kaotuskibedust. Kuidas Sina kavatsed hoiduda taolisse allakäiguspiraali langemisest?

Eriti meeldejäävad ja mõtlemapanevad olid alkohooliku mitmetähenduslikud lõpusõnad: “Kibe! Kibe!”, mida vanamees karjus järele noorpaarile, kes oli äsja läinud apelsinipuude maale mesinädalaid pidama. Läbi tavapäraselt noorpaarile õnnetoova hüüatuse elas härra taaskord üle oma kibedat tõelise armastuse kaotusvalu. Ja kibe elu jätkus, just nagu ennegi…

Pärast etendust tekkis mul lambist burksi isu. Seadsime Matuga sammud lähedal asuva putka poole. Kohale jõudes uurisin, missugune burger neil kõige parem on. Saades vastuseks ebaprofessionaalse ja mitte midagi ütleva: “Meil on kõik hea!”, langetasin otsuse kõige kallima kasuks. Ehkki alati ei pruugi kõige kallim olla parim, maitses mu üllatuseks see grillburger tõeliselt hästi – selline mahlakas ja vürtsikas ja mõnusalt köögiviljane. Samal ajal astus Matule ligi jommis kalkar, kes tuikudes suitsu küsis. Lahkel peremehel polnud kahju loobuda ühest sigaretist ning läitis külalislahkelt kopsuvähitekitajale tulegi otsa. Nähes heasüdamlikku noormeest endiselt enda ees seisvat, otsustas elu hammasrataste vahele jäänud parm raha lunimiseks õnne proovida: “Minuga juhtus üks õnnetu lugu….” Samal ajal läksid mööda kaks neidu, kes üllatunult hüüdsid: “Ahnii, täna jälle püüad selle sama haleda jutuga inimestelt raha välja pressida! Kas Sul häbi ei ole?” Ja vanamees vastas: “Ei, häbi küll ei ole. Ma pole kunagi midagi halba teinud. Võibolla nooruspõlves sai midagi valesti tehtud, aga…”

Äge on astuda välja teatrisaalist ja kohe vahetult leida end inimeste keskelt, kelle stereotüüpset elu olid äsja läbi etenduse kogenud. Mõnikord on raske aru saada, kust läheb piir lavastuse ja päris elu vahel. Mil määral ja kelle poolt on päris elu lavastatud? Kas Sina oled täiesti vaba tegemaks otsuseid, mis teevad Sind õnnelikuks?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar