Fookus on mujal

"Fookus on mujal", tarvitses Mica alati öelda, kui ta tegeles kõiksugu muude asjadega, välja arvatud need asjad, millega ta teiste arvates oleks pidanud tegelema.

Meediamaastik õitseb – umbrohi ja muu saast on viljaka sõnniku toel eriti vohama hakanud. Kuna rahvale meeldib tsirkus ja skandaalid, siis meedia, selmet kirjutada olulistest asjadest ning kajastada sündmusi võimalikult objektiivselt ja neutraalselt, kütab üles kirgi, võtab omale õiguse naeruvääristada ühiskonna hüvanguks loodud struktuure, lugeja tähelepanu köitmiseks kasutab üle võlli keeramise taktikat jne.

Kas üks endast lugupidav meediaväljaanne saab veel napakamat pealkirja välja mõelda: “Südalinna ristmikud ei allu linnaametnike soovunelmatele”. Mis ajast alates on ristmikel kombeks kellelegi alluda? Vaevalt, et ühegi linnaametniku soovunelmaks on ristmiku reguleerimine vastavalt kavandatud plaanile…

Tsirkuse ja skandaalide kõrval kütab kirgi seks. Mida rohkem jääb vajaka enda vajaduste rahuldamistest, seda enam keskendutakse teiste seksuaalelu elamisele. Pole siis ime, et inimesteni jõuab kõige kiiremini informatsioon sellest, kellega ja kus härra Peaminister on maganud. Miks see nii on? Aga sellepärast, et meediavool on otsustanud, et Sinu jaoks on olulisim teave see, mitu armukest on Hr Riietusesemel.

Miks meedias pasundatakse sellest, et mingisugune osa pensionäre kaotab  seoses maksumuudatustega suurema summa kui riigikoguliige? Ja miks on jäänud tagaplaanile oluline informatsioon selle kohta, kuidas uus süsteem leevendab ühiskonnas kõige haavatavamate olukorda. Selmet kajastada infot, mil määral ja kui paljude majanduslik olukord paraneb, keskendutakse sellele, kui suure summa mõni üksik rikas pesnionär kaotab. Elu näibki mõnikord ebaõiglane – see on kõigest illusioon. Ma vist peaks ka kaasa tundma sellele miljonärile, kes kaotab mõned kümned või paarsada eurot selle nimel, et ots otsaga kokku tulev üksikema saaks oma lastele pisut rohkem puuvilju osta…

Mul oli üks väga hea näide selle kohta, kuidas fookus taas paika saada, aga mul läks meelest ära. Aita mind nüüd järjele – kuidas leida fookus? Kuidas seda illusioone ja manipulatsioone täis maailmas säilitada? Millal on vajalik fookusest loobuda? Kuidas toimub efektiivne rekalibreerimine?

Muuseas, kui Sa kunagi varem fookust pole näinud, siis saage tuttavaks fookusega, ford fookusega…




3 kommentaari:

  1. Tõsi ta on, et igasugune sotsiaalmeedia ja online-ajakirjandus on selle infovoolu täiesti massiivseks ja mis seal parata - valdavalt ka mõttetuks ajanud. Ja suhteliselt raske on nii, et prügikuhjas tuhnides ja mõnda paremat palukest otsides ise kogu selle saastaga kokku ei saaks.
    Mina olen teadlikult üritanud viimasel ajal vältida igasugu kollast meediat ehk siis praktiliselt kõiki ajalehti. Mul on sügav kahtlus, et praegu Eesti mastaabis ajalehena puudub täiesti neutraalne uudiste ajaleht. Kõik üritavad mõttetu rämpsuga klilke koguda. See väsitab, kurnab ja ajab mõtted segaseks.

    Aga selle asemel olen üritanud rohkem lugeda valikulisi asju - spetsiifilisemad teema-ajakirjad ja -portaalid, raamatud ja miks mitte ka näiteks see blogi siin - väga tore vaheldus lugeda inimeste elust, aga täiesti normaalses, positiivses võtmes. Oleks vaid selliseid blogisid, aga eelkõige inimesi, rohkem!

    VastaKustuta
  2. Nii tore, aitäh! Vahvaid inimesi on palju, paraku paljud neist ei söanda kirjutada. Kes ikka tahab oma isiklikke asju teistega jagada? Hea Anonymous, ole pai ja soovita mulle mõni hea raamat, mida Sa lähiajal oled lugenud. Ma ise jäin viimati Piibliga toppama. Ma tahan toppamisest üle saada ;)

    VastaKustuta
  3. Raamatute soovitustega on nagu filmidegagi - raske ilma lugeja eelistusi teadmata soovitada. Vaadates aga oma Goodreadsist viimaseid raamatuid, siis üks hea emotsioon oli "Mitte midagi", kuhu on kokku kogutud artiklid justkui mitte millestki, aga samas kõigest - selline hea silmaringi laiendav raamat, mis räägib nii numbritest, aju toimimisest, kosmosest, vaakumist ja igasugustest asjadest, kus sisaldub see "mitte midagi". Mõnus ajaviide, kuna artiklid on hoogsas stiilis kirjutatud ja kui üks temaatika nii väga ei sobi, siis kohe järgmine võib rohkem huvi pakkuda, samuti jõuab ühe artikli korraga läbi lugeda ja siis ei lähe mõttejärg ka nii sassi.
    Ja kui sellised "lood" lähevad peale, siis praegu on käsil "Minu.." sarja 100. raamat, mis on vana hea vanderselli Tiit Pruuli kirjutatud ning kannab pealkirja "Minu maailm", kus on väikesed lood igast maailma otsast, mis samas kõik ka veidike Eestiga seonduvad.
    Ja kui päris positiivseid emotsioone tahta, siis soovitaks Õnnepalu "Mandalat" (ilukirjanduslik jutt kassidest ja elust) või Tom Valsbergi "Kuidas rännata ilma hirmuta?", mis on tore mõtisklus-mälestusraamat.
    Said sellised vähe positiivsemad teosed siia, aga kui masendavamaid või raskemaid vaja, annab neid soovitusi ka leida. :)

    VastaKustuta