Kõige kohutavam lennureis mu elus

Paar nädalat tagasi lendasin lennul Stockholm-Dubai ning lennukisse istudes tundus kõik normaalne... Esimest korda elus istusin suures lennukis varuväljapääsu kohal ning välja arvatud fakt, et ei pea oma naabreid tülitama selleks, et WC-sse minna, oli see iste kindlasti oluliselt ebamugavam, kui tavalised istmed. Ekraan tuli kuskilt istme vahelt mingi hullu süsteemiga välja, lauda voltisin käepideme seest lahti, asju polnud mitte kuhugi panna ning minu ees seisis pidevalt mingi rahvamass - kes lihtsalt sirutas jalgu, kes ootas WC-järjekorras. Okei. Pole hullu. Elab üle need kuus tundi.

Mõned minutid peale õhtutõusmist hakkas natuke eespool peale karjumine ning paanika. Inimesed jooksid ning ma ei saanudki aru, mis seal täpselt toimus, aga üks inimene oli toolidereal pikali ning lennukis otsiti arsti. See olukord kestis päris pikalt ning väga-väga murelike nägudega inimesed jalutasid ringi. Korraks rahunes olukord maha ning nägin, et see terviseprobleemidega mees isegi sõi mingil hektel, kuid siis algas jälle paanika. Mitmed inimesed tormasid otsima taaskord arsti, kes kiirelt meheni jooksis ning midagi jälle toimus. Mehe tüdruksõber nuttis oma sõprade õlal ning väga paljud inimesed olid tõsiste nägudega või nutsid. Ma arvasin, et oma närvide ja edasise lennureisi huvides on hea, kui ma ei lähe vaatama, mis seal toimub. Mingi hetk oli see paar kadunud ning hiljem lennukist väljudes nägin, et nad olid paigutatud esimesse klassi ning maandudes tuli esimesena pardale meditsiinimeeskond, kes juba tegeles nendega.

Veidi pärast seda, kui paarike oli esimesse klassi paigutatud, märkasin ühte naist, kellel oli väga halb olla ning kes käis korduvalt WC-s oksendamas, unustades vahest ukse sulgeda. Ühel hetkel tuli seesama naine WC-st välja ja viskas end minu ette pikali maha. Ilmselgelt oli tal halb olla. Kutsusin stjuuardessi, kes hakkas naist turgutama. Õnneks tundus, et tal oli lihtsalt süda paha. Naist turgutati kuskil 20 minutit ning siis suutis ta tagasi oma istmele istuma minna.

Kogu olukorrale lisasid vürtsi minu taga istuvad kolm eestlast, kes järjepidevalt absoluutselt kõikide mööduvate stjuuardesside käest õlut küsisid. Kui üks neist WC-sse läks, jättis ta teistele olulise info: "Kui vahepeal sööki jagatakse, siis võtke mulle kõik kolm käiku!". WC-s sai mees uusi huvitavaid ideid ning küsis inimeste käest, et ega neil talle pastakat või markerit laenata pole. Eesti keeles lisas, et tahaks WC seinale sodida - näiteks lillekese joonistada. Kui toit tuli, siis valitses tagareas meeleolu, et kõik, mida tasuta saab, seda tuleb võtta nii palju kui võimalik, sest noh - tasuta saadud ju. Maandudes küsisid samad noormehed ühelt stjuuardessilt rea kahtlaseid küsimusi, asja ei teinud lihtsamaks, et stjuuardess oli pärit Koreast - Lõuna-Koreast siiski. Lõpuks pidi stjuuardess kordade viisi eestlastele selgitama, et miks ei saa nad tiiva kohal olevast varuväljapääsust lennukist välja minna. Kõike seda saatis tugev alkoholilehk eestlaste poolt.

Lennukist välja oli mul päris hea meel saada. 

Have a nice flight? 

Selline allakukkunud sõjalennuk on Hargeisas üks peamisi vaatamisväärsusi :)

2 kommentaari:

  1. Tundub ikka tõesti kohutav. Vaesed inimesed, see tundub ikka väga hull kui lennukis hakkab paha ja see võib veel sisemiselt seda paanikat lisada, et abi ei ole nii kättesaadav ja oled kinni kuskil raudkastis 8 km kõrgusel ja sellest läheb kindlasti veel hullemaks. Aga jah, mul endal on alati väga piinlik kui keegi teine käitub piinlikult. Midagi teha ka ei saa, kohutav. Loodetavasti see sul siis ka jääb halvimaks kogemuseks ja on nüüd läbi ja edaspidi vaid paremad!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see tunne oli tõesti jube, et kellelgi on väga halb ning abi pole mujalt võtta, kui sealtsamast lennukist.

      Kustuta