Kolmas nädal Somaalimaal

Kus ma siis ikka täpselt olen - just nii on päris mitu inimest uurinud. Tehniliselt võttes olen ma Somaalias - nii, nagu näeb seda terve maailm, sest siiani pole mitte ükski riik rahvusvaheliselt tunnustanud Somaailas juba 1991. aastal end iseseisvaks kuulutanud piirkonda, mida kutsutakse Somaalimaaks. Ka USA praeguste seadusetegijate silmis olen ma Somaalias ning pärast seda töölähetust ei saa ma enam viisavabalt USA-sse reisida. Kui kaua need reeglid kehtivad, seda täpselt ei tea. USA näeb vajadust iga inimese põhjalikuks taustakontrolliks, kes on Somaalia territooriumil viibinud. Tegelikult olen ma aga tõesti iseseisvas tunnustamata riigikeses, Somaalimaal. 

Päris tihti küsitakse, ega mul siin keeruline või raske pole ning võin julgelt öelda, et siiani on kõige raskemaks osutunud hommikune ärkamine, kuna kontorisse peab jõudma hiljemalt 8.30. Olen seda graafikut juba kolm nädalat järginud ning hakkan vist juba ära harjuma, kuna eile tuli 22.30. selline uni, et läksingi magama. Mina, kes ma tavaliselt enne südaööd magamisele isegi ei mõtle. 

Tingimused on mul parimad, mis ühelgi töölähetusel olnud on. Elan hotellis, koristaja käib iga päev, buffee hommikusöök, jõusaal, restoran. Toateenindus - eile tellisin just kanapitsat, mis oli väga hea. Kontorisse on viieminutiline jalutuskäik ning ilm on täpselt parajalt soe. 

Töö on võib-olla natuke igavam, kui see, mida ma lootsin. Enamus aega olen kontoris ning mu peamine ülesanne oli koostada uusi dokumente. Paar korda olen saanud ka kontorist välja ja näha reaalseid tegevusi. Samas on see väga hea kogemus, näengi, kui palju paberimajandust ja kui vähe reaalset tööd inimestega selline humanitaarabivaldkonna töö endast tähendab. Siinsed kontori töötajad on mattunud paberikuhja, tähtaegade ja aruannete alla. Muidugi veel uute dokumentide koostamine, et ikka kõigile nõuetele vastata. Ja kohtumised kõikide võimalike partneritega ja asjassepuutuvate ministeeriumite ning organisatsioonidega. See on viinud olukorrani, kus näiteks siin 2. kuud töötav programmikoordinaator pole kordagi näinud mitte ühtegi inimest, keda nende organisatsioon toetab. Sest on vaja saata ekirju, teha aruandeid ja kohtuda partneritega.

Isikliku poole pealt on huvitav kogeda elu riigis, kus kõik naised käivad ringi kaetult ning kus tihti oled ainus valge inimene üldse kesklinnas. Sellest kirjutan mingi hetk pikemalt ... 

Seniks, tervitan siit päiksepoolsest maailmaosast :)





3 kommentaari:

  1. Somaalimaast on minu arust head dokumentaalid Simon Reevelt, briti reisisaatejuhilt, kes on Somaalimaa teemat puudutanud varasemas, 2005. aastal tehtud seerias "Places that don't exist" ning uuemas seerias "Indian Ocean with Simon Reeve", mis nägi ilmavalgust 2012. aastal. Seal on ka näha ka päris palju erinevusi, mis nende 7 aastaga on muutunud. Esimese saatesarja osa leiab küll youtubest: https://youtu.be/mIgvNnF5HWU , aga teist ei õnnestunud leida hetkel, millest on ääretult kahju, kuna see teine oli ka väga hea ja sinult kui inimeselt, kes seal praegu, aastaid hiljem viibib, oleks tore kuulda tagasisidet nii nende saadete kohta kui selle kohta, kuidas olukord nüüdseks erineb - ilmselt esimese saatega võrreldes päris kõvasti.

    VastaKustuta
  2. Tere! Suur tänu soovituse eest. Tundub, et leidsin ka selle teise lingi, kas see on õige?
    http://www.dailymotion.com/video/x2z9oxk

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just seesama! Aitäh! Hea oli nüüd ka ise uuesti üle vaadata. Kuigi jah, see Somaalimaa osa oli veidi lühem kui ma mäletasin, aga hea saade ikkagi tervikuna ka.

      Kustuta