Külalispostitus: Mida doktorandid teevad? Ehk eksootiliste materjalide suhtekorraldaja igapäevast.

Tere!

Janika palus mind külalisesinejaks ja kuna mul on niiii palju asju koguaeg pooleli, siis kuidas ma saan öelda ei teemale, mis laseb veel mõned tunnid kohustustest kõrvale hiilida. Sisuks saab olema ülikoolielu läbi doktorandi tegevuse, kuna ma olen kohe-kohe lõpetamas on tudengikarjääri ja saan „päris inimeseks“.

Olgu, kiire tutvustus. Ma olen Sven. Ma olen siin juba varem ka sõna võtnud kui läks kleitide hindamiseks, aga siis varjunime all (Šven). Hobiks on orienteerumine, varem sportlasena, nüüd ütleks pigem enda kohta aeg-ajalt trennis käiv spordiadministraator. Ja kui hobi kõrvalt natuke aega üle jääb, siis veedan seda Tartu Ülikooli Füüsika Instituudis. Kindlasti olete selle maja kohta ajalehest lugenud. Minu erialaks on nanotehnoloogia ja täpsemalt nanotriboloogia. Appi kui võõras sõna. Isegi Wordi eesti keele abi paneb punase joone alla ja ütleb kuule, proovi uuesti onju. Aga tegemist on siiski täiesti legaalse sõnaga. Selle sõna taga peitub teadus, kus uuritakse omavahel kokku puutuvaid pindasid, mis samal ajal liiguvad. Kuidas pinnad kokku saavad, kuidas neil koos läheb ja kuidas nad jälle lahku lähevad, mõnikord väga destruktiivselt. Ehk ma olen suhtekorraldaja eksootilistele materjalidele.

Eksootilised materjalid suhtekorraldajat ootamas ehk Kulla osakesed erinevate kujudega nii, nagu nad "ahjust" ehk sünteesist tulevad

Aga nüüd ülikoolielust. Ma olen läbinud traditsioonilise teekonna. Baka, seejärel magister ja nüüd on pooleli doktorantuur. Bakat ma kirjeldaks kui sisuliselt ainult õppimine. Magister on enam-vähem sama, lihtsalt nüüd noor tudeng juba natuke saab aru, mida ta õpib. Doktorantuur see-eest on juba teaduse tegemine (Tartu Ülikool on akadeemiale suunatud. Kahjuks meil sisuliselt puudub õppesuund saada tööstusdoktorantideks).

Aga mis on teaduse tegemine? Doktorantuuri alguses oleme meie, füüsikatudengid, olukorras, kus oleme 5 aastat õppinud. Esimesed 3 aastat füüsika põhiteemasid, et kujuneks pildike, kuidas asjad kokku lähevad. Seepärast ei tulegi füüsikud ütlema, et Maa on lapik. Muidu variseb kogu süsteem kokku. Ei saa enam seletada, kuidas tekib Coriolise jõud (sõbrad geoloogid näevad seda jõe kalda erosioonis) või miks virmalised just seal külmas on (efekt ei ole temperatuuriga seotud, lihtsalt Maa magnetpoolused paiknevad parasjagu seal, kus külm on). 3 aastat õpime kõike mehaanikast optikani, elektrist aatompommini. Nüüd, kus vundament on laotud saame magistrist mingit spetsiifilisemat suunda õppida. Minu puhul üllatus-üllatus nanotehnoloogia. Ja kui ka see on läbitud, siis me asume doktorantuuri, kus esimese asjana hakkame õppima, mida tänapäeva tippteaduses meie valitud vallas korda saadetakse. Kokkuvõtvalt tudeng peab palju õppima. Vast ei tulnud kellelegi üllatusena.

Aga nüüd põnevama osa juurde. Kui koolitükid õpitud, hakkame õpitut rakendama. Siin jagunevad füüsikud jämedalt kaheks: eksperimentaatorid ja teoreetikud (reaalsuses peaks parima tulemuse jaoks pisut mõlemat jagama). Mina olen umbes 98% Leonard ja 2% Sheldon. Ehk ma teen eksperimente. Tuled hommikul laborisse ja lükkad rubilniku sisse - vaatad kuidas aparatuur tööle läheb. Mõnikord näed, et eelmine kasutaja ei ole aparaadid korralikult välja lülitanud ja hakkad neid kiruma. Kui selgub, et ise olid viimane kasutaja ja tegid valesti, muutud natuke leebemaks ja mõtled, ah tegijal ikka juhtub.

Minu puhul tähendab eksperiment enamasti, et ma proovin mingit nanoosakest lükata või tõmmata. Selle jaoks on olemas nanomanipulaator, ehk aparaat, mis võimaldab teha väga väikseid liigutusi väga väikse teravikuga. Üks väga-väga-väga lihtne seletus sellele, mida ma teen on, et ma lükkan tokiga kive. Sõltuvalt kivi materjalist ja kujust sõltub, kuidas ta liigub. Või ei liigu üldse. Kui kivide ja tokkidega mängimise aeg on läbi, tuleb info kokku korjata ja korrastada. Tuleb leida näiteks seletus sellele, miks ikosaheedrilise kujuga nanoosake liigub kergemini, kui dekaeederi kujuline nanoosake ( :D nüüd ma panin 2 võõrast sõna sisse, et näidata, et tegu on siiski tõsise tööga!!!).

Viimaks, kui seletused on veelkord täiendavate katsetega kontrollitud, saab hakata oma tulemusi kombineerima loogiliselt ülesehitatud konkreetseks tekstiks, kus iga väide peab olema tõestatud või viidatud.  Teadusteksti on oluliselt keerulisem kirjutada, kui seda teksti siin, kuna kui selle blogipostitusega ma kahtlen, et keegi on viitsinud nii kaugele lugeda (kui keegi peale minu siin veel on, siis ma tänan Teie huvi teaduse vastu), siis teadustekst läheb retsensentidele, kes peilivad sealt hoolega küsitavusi ja vigu välja ning nad kuradid esitavad küsimusi, mis panevad kahtlema, et kas ma praegu tõesti raiskasin umbes 6 kuud oma elust ära lihtsalt. Õnneks ei raisanud ja siiamaani on kõik küsimused aktsepteeritava vastuse saanud. Kui retsensent annab oma OK, siis järgneb kiire lõplik vormistus ja töö avalikustatakse kõikidele maailma teadlastele. Jee!

Aga doktorandielu ei ole ainult laboris või kontoris töötamine. Lisaks tuleb läbida ka natuke loenguid ja tuleb käia konverentsidel oma teadustulemusi esitamas.

Doktorandi elu siis lühidalt: Loe ja õpi, tee eksperimendid, korrasta tulemused ja kirjuta artikkel. Kõlab lihtsalt, aga kogu see protsess algusest lõpuni võtab mõnikord aastaid. Kui küsida, kas see on seda vaeva väärt, siis ma ütleks absoluutselt. Ma saan avastada täiesti uut maailma ja seda kodust ainult 15 minuti kaugusel.

Kui keegi tunneb, et ta tahab näha pilte nanoteadusest, siis ma häbitult jagan Facebooki lehte, kuhu aeg-ajalt satuvad mõned pildid ja videod. Kommenteerimine ja küsimuste esitamiseks rangelt lubatud. https://www.facebook.com/Nanomanipulatsioon-1112684505518132/

1 kommentaar: