Teistmoodi perekond ja blogi sai aastaseks ehk lugu sellest, kuidas ma mehed blogimaailmasse sisenemisesks ära rääkisin :)

January 01, 2018

Mäletan hästi, kui palju ma pidin pingutama, et Teistmoodi Perekonna blogiideed Micale ja Meelisele maha müüa. "Me kirjutame oma elust ja jagame hetki, mis on meile endale hea mälestus ning äge oleks kui ka teistele inimestele korda läheks," seletasin ma köögilaua taga. "Kes seda ÜLDSE lugema hakkaks???" - see oli Mica põhiline küsimus, mis alati jätkus selgitusega: "Mina ei loe mitte ühtegi blogi!"

Püüdsin Micale väita, et blogid on huvitav võimalus piiluda teiste inimeste igapäevaelusse, millest me muidu osa ei saaks. Ta vaatas mulle segaduses näoga osta. Võttis siis suvalise blogi lahti, lugeks kaks lauset ette ja teatas tuima häälega: "IGAV!!!!"

Meelis oli kunagi blogi pidanud ning temale oli kogu konseptsioon arusaadavam. Küll aga veetsin ma päris palju aega selgitades, et selleks, et keegi meie blogi üldse lugema hakkaks, on oluline, et vähemalt alguses oleks me järjepidevad ning kirjutaks huvitavaid postitusi, mis inimesi jälle ja jälle tagasi tooks. "Noh, kõige parem oleks, kui me iga päev midagi kirjutaks," lõpetasin selgitustöö. Kui Mica ikka veel väitis, et blogisid mitte keegi ei loe, näitasin talle Malluka fännilehte üle 30 000 jälgijaga. Selle peale küsis Mica minu käest pea iga päev, et mida me nüüd veel teha saame, et Mallukale järgi jõuda. 

Algus oli huvitav. Selles suhtes, et sain aru, kui ajamahukas töö on blogimine. Ja just see, et kui sa proovid midagi huvitavat ja teistmoodi ja põnevat pakkuda ning kõik postitused ei ole lihtsalt oma igapäevaste mõtete kirja panemine. Läks aega, et tekiks harjumus blogida ning siis läks aega, et sellest harjumusest saaks tore igapäevategevus, mitte asi, mis kuskil kuklas tiksub, et nagu võiks ju. Selles mõttes, et kirjutada mulle väga meeldib, aga nagu iga asjaga, nõuab millegi järjepidevalt tegemine pühendumust. Sest on päevi, kui tundub, et ei viitsi midagi ja märkamatult muutuvad need päevad nädalateks.

Siiski õnnestus mul enda entusiasmiga nakatada lõpuks ka Mica, kes mõnel päeval viite erinevat postituse mustandit kirjutas ning ka kõik teised elukaaslases said paratamatult osa meie blogist. Näiteks mäletan kohvide testimise postitust, kuhu oli kogu tollane perekond kaasatud ning kus üks testobjekte oli ka unustamatult kohutav Türgi kohvi, mis on siiamaani meie perekonna inside joke. Teine hea mälestus on sellest, kuidas me tegime fotot postitusele "Kuidas meie pere mehed trenni teevad". Kuigi Sven on väga hästi treenitud noormees, siis päris sellist asja ta teha ei suuda, mis seal fotol on, seega oli pildistamisse jällegi kaasatud terve perekond, kes hoidis lampe, kes nööre, kes töötles, kes pildistas. Kõige rohkem vaeva nõudis kindlasti postitus, kus ma proovisin selga erinevaid kleite. Kõigepealt käisime neid kleite ostmas, seejärel fotosessioon, mis oli väga naljakas ja kestis terve õhtu, seejärel piltide töötlemine, inimestelt arvamuse küsimine ja jutu kokku kirjutamine. Ma mäletan, kuidas ma nii väga tahtsin seda postitust lõpuks valmis saada ja üles panna, et lugesin selle audioversiooni sisse öösel pooleldi magades. Audioversioonidest rääkides, siis kõige unustamatum oli see, kuidas me Micaga lindistasime Kärdi kirjutatud külalispostitust, kus ta võrdles Tallinnast ja Helsingit. Me lindistasime seda pool päeva ning pool sellest ajast olime kuskil naerukrampides. Minule endale meeldis kõige rohkem postitus istmekunnide teemal Tallinna ühistranspordis - sain selleks inspiratsiooni rongiga tööle sõites ning tööle jõudes kirjutasin esimese asjana kohe postituse valmis ja alles siis hakkasin tööle. Minu jaoks oli põnev näha, kuidas Mica maailma kogeb ning lugeda tema helidega seotud juttusid, näiteks akustilisest orgamismist või hommikustest helidest. Meelise ja Mica ühisprojektidest oli mul kõige naljakam avastada Keenias olles nenede ühiselt valmis tehtud jutuke teemal "Julge reis soojale maale," kus mehed kirjeldasid seda, kuidas nad üksi koju jäid ning kui õnnelikud nad selle üle olid...ja noh seal postituses oli veel palju muud. Ütleme nii, et ma kuulasin seda postitust Keenias olles päris mitu korda järjest ja ainult naersin. Meelise parimatest hetkedest rääkides, nersin ma päris palju postituse üle "Lihahimu", kus ta omal moel "filosofeeris taimetoitluse üle või siis Meelise postitus meile veephastusmasinat müüma tulnud müügimehe teemadel, mis oli jälle naljakalt kriitiline, avastades seda, et Meelis on ise ka pikalt müügimees olnud.

Kokku kirjutasime sellel aastal 200 postitust, mida arvestades seda, ei oli kuid, kui blogi meil kõigil meelest läks ning kõik muud asjad elus tähtsamad tundusid, päris hea. Alguses me vist ei saanud väga hästi aru, kui palju inimesi meie blogi tegelikult jälgib. Jah, nägime, et mõned postitused jõuavad üle 1000 inimeseni, aga see number vist ei jõudnud reaalselt kohale. Reaalsuskontroll oli hetk, mil Mica avaldas postituse, kus kirjutas, et sureb kopsuvähki. Kui ma seda postitust nägin, siis oli mu esimene mõte, et no väga väike tõenäosus on, et see tõsi on ning Mica vist ei saanud hästi aru, kuhu ja mida ta kirjutas (või siis oma sõnade kohaselt eksperimenti tegi), kuid järgmine mõte oli, et mis seal ikka, pärast vaatame ja üldse, palju seda postitust ikka loeb... Natuke hiljem blogi lehele sisse logides oli see number juba 800 ning tõusis iga hetkega. Inimesed kirjutasid, helistasid, kommenteerisid. 

Jah, niimoodi oligi. Mica tõesti ei saanud aru kogu blogimaailma olemusest ja sellest, kui tõsiselt ja kaasaelavalt inimesed blogidesse suhtuda võivad. Ma palusin (või noh, keda ma petan, tegelikult sundisin) Micat, et ta kirjutaks selgituse. Tema idee - inimesi mõtlema panna - oli iseenesest üllas, aga selline ekstreemne postitus tegi kahjuks paljudele väga haiget ning suure tõenäosusega ei saanud ta ka sel hetkel aru, kui paljude inimesteni ta oma postitusega jõudis ning mis tundeid nendes tekitas. Natuke kahju oli, et oli palju inimesi, kes arvasid, et kõik meie pereliikmed olid selle postituse taga ning selle heaks kiitsid. Endiselt on kõik iseseisvad autorid ning toovad blogisse just oma vaatenurga, teiste käest enne postitamist luba ei pea küsima.

Üks Mica kommentaar blogimaailma kohta meeldis mulle väga. Ta ütles, et kui me kirjutame tema arvates väga põnevaid ja sisukaid postitusi, näiteks kui ma kirjutasin oma päevast süürlaste pagulaslaagris Jordaanias või valimistest Keenias, siis need saavad ülivähe tähelepanu. Küll aga tasub vaid pealkirjaks panna midagi stiilis "Alla 18-aastastele keelatud" või kirjutada sellest, kuidas ma kleidi selga panin või me õhukuivatusmasina ostsime on lugejaid kohe hordides. Iseenesest on see huvitav, sest igasugustes seltskondades proovivad inimesed tihti jätta endast muljet kui kultuurist ja enese täiendamisest huvitatud seltskonnast, kuid äkki siis internetti või blogidesse tullakse pigem meelelahutust otsima.  

Üsna samale ajale Mica läbikukkunud eksperimendiga tuli hetk, kui nii Mica kui Meelis kodust lahkusid, Mica lõplikult ja Meelis ajutiseks ning kuna blogi oli üles ehitatud meie koos elamise ideele, siis tuli päris mitme kuu pikkune madalseis, sest see mõnus blogi-sünergia oli kadunud, mis meil alguses kõik koos elades ja kirjutades oli. Mica teatas üldse mingil hetkel, et tema fookus on mujal ja blogisse enam ei jõua. Meelis oli see tubli, kes vahepeal ikka midagi postitas ja oma kogemusi Muhu saarel töötades jagas, mis andis ka mulle motivatsiooni oma mõtted kirja panna ja maailmaga jagada.

Kui Meelis oktoobris tagasi Tallinnasse tuli, algas justkui uus ajastu. Nii hea oli jälle koos blogida, kui me ka koos elasime. Lisaks sellele on väga äge, et Sven, kes läks 6 kuuks merele, kirjutab ka sealt peaaegu iga päev ning kuskil kord kuus saadab oma tekstid meile, et me saaks need blogisse panna.

Nii ongi möödas aasta ning täpselt samamoodi, nagu Teistmoodi perekond pole enam seesama, mis aasta tagasi, vaid on kasvanud ja arenenud, on see juhtunud ka blogiga. Oleme üle elanud paar kriisi ning palju toredaid hetki, kuid praeguseks oleme jõudnud aega, kus vähemalt minul on väga hea meel, et meil just selline blogi olemas on, kuhu ma saan absoluutselt iga kell oma mõtteid kirja panema tulla, et neid jäädvustada ja jagada. Kirjutamine on teraapia ning hiljem lugeda ja enda üle naerda on täpselt samamoodi tore. 

Lõpetuseks panen siia Matise kuulsa tsitaadi: "Mul ei ole vaja seda blogi lugema minna, ma elan selles blogis!"

Pilt 2017. aasta vastuvõtust :) Tehtud 1. jaanuari varahommikul

You Might Also Like

0 comments