Lihaselõdvestus 2018

Nagu Sa suure tõenäosusega juba tead, kuulub Teistmoodi perekonna meespere kirglike rahvatantsijate ridadesse. Heitkem üheskoos pilk rahvatantsijate ühele olulisimale aastasündmusele – Lihaselõdvestusele. Käesoleva aasta temaatiline suursündmus: Nõukogude sotsialistliku noorsoo rahvakunstiõhtu “Tantsuhoos kolhoos” leidis aset 17.–18. veebruaril Valtu kolhoosi keskuses Kaereperes.

Nagu vanasti, algas kaasahaarav sündmustejada ühisrivistusel, kus soveldajad tervitasid kõiki kaheksat kohale kutsutud rahvatantsuansamblit ning juhatasid sisse järgneva sisutiheda päevakava. Esimeseks katsumuseks oli teatevõistlus, mille raames tuli läbida kuus punkti, kuhu saabudes pidi lahendama erinevaid ülesandeid alustades pulga ümber keerutamisega (kui mõnele kassile meeldib ümber palava pudru keerutada, siis mõned kiisukesed naudivad täiega hoopis kuuma pulga ümber tiirutamist) ja lõpetades puuoksa, lumepalli ja käbi toimetamisega kontrolöri kätte.

Kuna osalejaid oli ligi 250-ne ringis ja tegevust oli vaja võimalikult paljudege võistlejatele korraga, toimus teatevõistlusega samaaegselt köievedu. Sujuvalt pärast eelpoolmainitud võistluste sooritamist algas tõeline katsumuste ringkäik, kus silmitsi tuli seista kehaliste ja meeleliste proovilepanekutega. Minu vastutusalasse kuulus Jänkuonu boks, kuhu kohale jõudnud kolhoosnike brigaad pidi muidu sea-, lamba- ja lehmakasvatusega tuntud Valtu kolhoosile küülikukasvatuse edendamiseks eriti kvaliteetse väljanägemisega porgandeid koorima. Tulenevalt asjaolust, et kolhoosniku elu pole kunagi kerge olnud ning näljased küülikud juba hüplesid rahutult oma puurides, pidi eesrindlik töölispaar kahe peale võimalikult kiiresti viis porgandit ideaalselt paljaks koorima, nii, et üks hoiab oma mitte dominantses käes nuga ja teine porgandit. Kuna meie kolhoosi küülikutele kõlbavad vaid parima kvaliteediga porgandid, pidin brigadirina ja küülikute soo edendajana laskma nii mõnedki porgandid uuesti üle koorida ehk taaspaljastada. Nagu ikka, leidus haltuura korras lohakalt tööülesandeid täitvaid töölisperesid, kes pakkusid oma puudujääkide leevendamiseks hinge alt soojaks tegeva kesvamärjukese näol altkäemaksu. Ehkki oma rolli tõetruult välja kandmiseks võtsin pistise viisakalt vastu, nõudsin siiski kõigilt võrdselt küülikute jaoks parimaid tulemusi. 

Õhtusesse aega mahtusid nii lavaproovid kui ka nõukaaegne maitsev õhtusöök. Traditsiooniliselt kulmineerus õhtu tantsukollektiivide etteastetega, mille põhjal kontrolliti osalejate tantsutehnilist taset. Pärast kõikvõimalike võistluste sooritamist ja tulemuste kokku arvutamist selgus auväärt esimene koht, millele platseerus Savijalakesed. Esimesest kohast veel olulisem on viimane koht, mille pälvijat, seekord Tarbatut, ootab au korraldada järgmist Lihaselõdvestust. Tavapäraselt antakse korraldaja valdusesse Uno, kes on inimsuurune kokku õmmeldud maskott. Võitja meeskond saab enda kätte Uno naise, Ulla, ja nende suurest armastusest sündinud lapse, Uuma. Kas pole romantiline, et terve aasta ootab mees kannatlikult oma naise ja lapsega kohtumist, et siis viivuks Lihaselõdvestuse raames kohtuda ja imelisi hetki kogeda? Vaid kord aastas õnnestub neil nautida tõelist armastust ja rõõmu...


Pärast komisjonile esinemist ja peolaua ääres kosutuse leidmist võis end kaotada lõputule tantsule. Suurpeol osalejatelt oodati mõistagi töölisrahvale kohaselt väärikat väljanägemist. Panin oma kadunud isa parima jaki selga ja tulemuseks olid kommentaarid: “Oo, Meelis, Sa võiks alati nii maitsekalt riides käia!” (mis on ilmselge vihje sellele, et tavapäraselt olen ma maitselage), “Küll, Su isal oli ikka hea stiilitunnetus!”

Muusikat pakkus seekord teenekas ansambel Folksell, mis minu üllatuseks mängis väga head tantsumuusikat. Solistiks oli kena noormees, kelle hääl meenutas täiega  Dagö esilaulja, Lauri Saatpalu, tämbrit. Kui tavapäraselt olen ma harjunud vaid klubibiidi taktis oma diskopeput keerutama, siis Folkselli looming oli selline, mis tõmbas isegi minu puujalakesed keerlema ja keerlema ja keerlema… Ühesõnaga ma pole kunagi varem nii palju tantsu kepsutanud ja samas rõõmu tundnud, et ma sellega hakkama saan. Kui Hopneri majas toimuvas tantsuklubis on alati väga äge fiiling, siis Lihaselõdvestusel ületati see nii umbes 100 kordselt.

Varahommikul pärast kella 4.00 olin omadega juba nii läbi, et ei jõudnud oma väsinud jalgadel enam püstigi seista - saabus aeg sängi pugeda. Peagi koitis uus imeline päev nii minule kui ka Unole. Kas tõesti vaid kord aastas õnnestub kogeda tõelist armastust ja rõõmu?









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar