Viimasel ajal :)

Tulin siia, et teiega oma rõõmu jagada :)

Nagu ma poole sõnaga oma 2018. aasta eesmärkide postituses mainisin, siis tuli eelmisel aastal ette päris palju keerulisi olukordi. Selle aasta algus läks kahjuks samas suunas. Ma ei oskagi seda tendentsi kirjeldada. Mina üritan rahulikult elada ja siis asjad mu ümber lihtsalt juhtuvad. Näiteks suri üks mu väga toredaid sõpru. Lisaks olin peaaegu terve veebruari voodis (no kuskil 3 nädalat, aga tundus igavik) ja ravisin end. Järgisin arstide nõuandeid ja nüüd on kõik hästi. Detaile siia kirja panema ei hakka ja jagada ei soovi. Miks ma sellest üldse kirjutan - noh, alguses mõtlesin, et võiks kuidagi umbmääraselt midagi kirjutada, aga tahaksin ikkagi oma õppetundi jagada. Teate, kui mitu nädalat järjest voodis olla ja paraneda, siis kõlab küll äraleierdatult, aga hakkad hindama elu ja oma tavapärast konditsiooni.

Olen ülimalt tänulik lihtsate asjade üle. Voodis passides vaatad kadedusega inimesi, kes saavad teha igapäevaseid asju. Samal ajal, kui endale tundub juba kööki jõudmine suure füüsilise pingutusena ning poodi minekust võib unistada (tänks perekond, kes mulle terve selle aja poest asju tõid). Ja nii ma muutusingi nii väga tänulikuks absoluutselt kõikide pisiasjade üle. Tahtsin ka teha tavalisi asju! Tahtsin minna poodi. Tahtsin olla võimeline õue minema - väljas oli nii ilus ilm :) Tahtsin täiega kontorisse minna ja tööd teha. Tahtsin inimestega kokku saada. Tahtsin kasvõi prantsuse keele tundi minna, kus ma täiega pingutama pean, et midagi aru saada. Tahtsin spontaanselt Eestis reisida. Tahtsin minna autokooli ja sõidutunnis feilida. Kadestasin väga, kui kuulsin pealt, kuidas Meelis pabistas, et oma rahvatantsutrennis samme ei oska või Veiko rääkis, kuidas asjade jaoks piisavalt aega pole, ise siia-sinna tuhisedes või Matis rääkis, kuidas ta jälle terve päeva koolis "vangis" oli. Ma oleks ka tahtnud neid igapäevaelu pisiasju! Ma oleks nende asemel ükskõik kuhu läinud. Aga ma ei saanud. Olin voodis ja ootasin, millal keegi mulle poest süüa toob ja koju jõuab.

Olen nüüd üle 2 nädala liikumisvõimeline olnud ning see tänulikkus on minusse alles jäänud. Pole mitte kuhugi kadunud. Olen absoluutselt iga päev tänulik kõige üle, mida ma teha saan. Ja inimesed. Olen õnnelik, et saan inimestega suhelda. Proovin inimesi rohkem märgata. Neile veel rohkem aega leida. 

Ja no lisaks autokoolile ja prantsuse keelele, mida olen ammu üritanud käsile võtta ja kus ma nüüd täitsa edukalt kohal käin, võtsin üle pika aja flöödi kätte ja no nii põnev on muusikat teha :) On ka mõtted hakata rattaga sõitma kuskil ägedatel maastikel, selleks on kaaslane olemas, soov ka, tuleks veel kevad ja jõuaks poodi seda kõige ägedamat ratast valima.

Ja kui ma täna jälle sellist mõnusat rahulikku tunnet tundsin, siis ei suutnud end peatada ja tulin siia jagama. Jah, tõesti, vahepeal on vaja kukkuda, et püsti tõusta ja aru saada, kui mõnus on vabalt joosta!

Ja kuna see on teistmoodi perekonna blogi, siis ma pean ära mainima, et kodus on kõik endine. Neid mehi ei murra midagi. Meelis kuulab alati töölt jõudes hambaid patja lüües ning tikkusid silmade vahele toppides minu päevastest seiklustest, Veiko kordab pidevalt, kui tore meiega elada on ning Matis tõi mulle maasikaid, tegi toidu valmis ning viis autoga "Must Q" saatel lahtiste akendega räppides lennujaama - parim reis lennujaama üldse !!!!

Pange nüüd see allolev lugu põhja, parem oleks veel, kui sõidate mõne vanema autoga lennujaama poole, et Pariisi lennata, aknad lahti, kuigi väljas on miinuskraadid ning laulate autos loole kaasa :)





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar