Gaudeamus 2018

Gaudeamus (tõlgituna: rõõmustagem) on kolme Balti riigi üliõpilaste ühine laulu-ja tantsupidu, mis nägi esmakordselt ilmavalgust Tartus 62 aastat tagasi. Pikaajalise traditsiooni edu saladus on ilmselt uued ja säravad noored, kes iga 4-aasta tagant peetavat suursündmust oma entusiastliku energiaga kirgastavad. Pidustustel osalesid Eesti, Läti ja Leedu parimad üliõpilaskoorid, tantsijad ja pillimängijad, kokku 4000 esinejat. Emotsioonidest said osa üle 
30 000 pealtvaataja ja kaasaelaja.

Gaudeamuse peo alguse märgiks süüdati 22. juunil Kassitoome oru põhjas tuli, mille leegist sai loitma tuhat rongkäigutõrvikut ja üks Tartu Raekojas olev lamp, mis läks peo lõppedes leedulastega kaasa järgmise üliõpilaspeo juuretiseks. Pärast tõrvikurongkäiku toimus Vabaduse puiesteel ja Emajõe kallastel avatseremoonia, mille raames esinesid oma kohalviibimisega austust avaldavad presidendid. Kui 23. juunil pakuti publikule rahvatantsust pakatavat silmailu, siis 24. juuni oli pühandatud kõrvust tõstvale laulupeole, mis toimus Tartu Laululaval. 

Mul oli suur au tantsida Gaudeamuse lavastuses “Jaaniöö müsteerium”, mille idee pärineb Juhani Pütsepa loost, mis räägib noorest mehest ja naisest, kes armuvad, kuid kellel ei lasta koos olla. Nende armastus toob kaasa ridamisi seikluslikke ja müstilisi sündmuseid, millest sünnib jaanipäeva lõkete traditsioon. Tamme staationil esitati erakordne show, mille sarnast pole Tartus veel varem korraldatud. Jaanimüsteeriumi tantsuprogrammis sümboliseerisid meest ja naist valgusallikad – valguspall ja valguspulk. Nagu jutustuses peategelased, nii ka lavastuses pulk ja pall kohtuvad, seejärel eraldatakse teineteisest, et lõpuks (või siis alguseks) taas kohtuda…

Kui Gaudeamuse esimest ja teist päeva õnnistas Taevaisa mõõdukalt meeldiva ja kuiva suveilmaga, siis viimasel päeval otsustas ta pidulisi kostitada kosutava vihmasajuga, mille järjepidevalt langevad piisad lendlesid vaheduvate tuuleiilide keerises. Ime kombel oli üllatavalt palju rahvast tulnud rongkäigu ajaks tänavate pidulisi tervitama. Laululaval oli meil, rahvatantsijail, ülendav võimalus esitada laulupeo vahepalaks Eesti, Läti ja Leedu rahvatantsusüit – imelised inimesed, kui kastmisest õide puhkenud lillekesed, keerlesid joovastavat elu täis vihmapiiskadega võidu...

Ilmselt ma ei liialda, kui väidan, et sajakordse rõõmuga käis seekord kaasas sajakordne kohusetunne, panus ja teostus. Kui varasematel aastatel on tudengite peolauda iseloomustanud kokkuhoid, mis väljendub kasvõi toorete (või olid need hoopis mustaks tõmbunud - ah, mis vahet seal näeb) banaanide vintsutamises, siis sel korral oli märksõnadeks kvaliteet, väärikus ja pühendumine. Piduliste toitlustamise eest vastutas tippkokk Ants Uustalu, kes isiklikult oli ihu ja hingega söömisega seotud toimingute juures ning pakkus oma külalistele vaid parimat ja põhjalikult läbi mõeldud menüüd. Taolist kohusetunnet ja asjaarmastust oli märgata kõigi kaasosaliste juures. Aitäh!

Tänavu, mil tähistatakse iseseisvuse väljakuulutamisest saja aasta täitumist, on  põhjust sajakordselt rõõmustada meie vabaduse üle. Tänane tants ja laul päästab meid mineviku koleduste kütkeist ning aitab pilgud suunata tuleviku helguse poole. Tundkem rõõmu sellest, et me saame laulda ja tantsida ning tantsigem ja laulgem selleks, et olla rõõmus...

Naudi:





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar