Päikeselill

Aeg möödub liiga kiiresti. Aeg ei oota, vaid liigub ikka hullumeelse kiirusega edasi, pööramata tähelepanu sellele, kas kõik, kes on siia ilma tulnud oma eluülesandeid täitma, on oma eesmärgiks seatud missioonide kõrgusel. Samamoodi jätkates jäävad toimumata kõik olulised sündmused, mis on kirjutatud tähtedesse, millest laulavad linnud ning mida pajatab lillede hurmav hõng… 
  
Jõudsin töölt varem koju. Nähes naist kodus laua taga istumas ja arvutis passimas, hüüdsin juba eemalt: “Janika!”. Enne, kui ma jõudsin hakata rääkima oma plaanidest minna randa või loodusesse päikest nautima jõudis Janika juba hõigata: “Meelis, lähme välja!”. “Muidugi lähme. Ma just mõtlesin sama. Lähme kuhu iganes Sa minna soovid”. Kõige sobivamaks valikuks osutus Kadrioru park. Et seltsiks segasem oleks, kutsusime kaasa ka vana hea sõbra, keda Janika tükil ajal näinud polnud. Jalutasin oma parimate sõpradega (olgu öeldud, et pealiskaudne silmakirjateener, nagu ma olen, on mu parimateks sõpradeks need, kellega ma parasjagu koos olen: kui ma veedan aega Rainega, siis on tema mu parim sõber; kui ma olen Rital külas, siis on hoopis tema parim. Sama moodi on lood Mica ja Marioga jne) keset võrratut roosiaeda, limpsisin oma lapsepõlvelemmikut: suus ja käes sulavat suurt ja pehmet vanilje masinajäätist. Õhulise ja mahlase jäätisetorni külluslikud nired voolasid küll ettearvamatult gravitatsiooni suunas alla, kuid jõudsid lõpuks ikkagi minu poolt määratud auku – maitseelamuste järele meelalt ahnesse suhu...

Rikkalikus roosiaias jalutades ei silmanud ma oma igipõlist lemmikut. Ei kohanud seda isegi spetsiaalselt vabariigi aastapäevaks välja pandud saja roosi näitusel. Ainus koht, kus ma oma meelis roosi üldse näinud olen, oli mu vanaema peenar, kus  see ilutses oma täielikus hiilguses. Kuninglikud varred olid pikad ja tugevad hoides hellalt ja samas kindlalt tumerohelisi oksi ja lehti, mille kohal kroonina laiusid hiiglaslikud kuldsetes sädemetes helkivad kollased roosiõied, mille kroonlehe servad olid palistatud roosakas-oranžika tikandiga. Lillede kuningas kaitses oma jumalikku olemust ja täielikult tabamatut ilu kurja ning kadeda väliskeskkonna eest teravate okastega. Okastega, mille abil sain kord hinge kriimustades anda verelubaduse: “See päikeselill on minu. Ei, mina olen hoopis tema. Ah, mida ma nüüd ajan – me oleme ju üks!” Nüüdseks pole ma oma silmarõõmu kohanud juba üle veerand sajandi. Ja ma isegi ei tea tema nime. Järele on jäänud vaid mälestus ja igatsus…

Ära kurvasta lilleke. See, et Sul on tunne, et homme sööb Sind hobune, on vaid illusioon. Asjaolu, et Sa enam peenra peal ei sära on samuti pettekujutelm. Isegi, kui keegi on murdnud Su oksad või lausa niitnud jalust, ei kao Su võimas olemus ega tabamata ilu kuhugi. Hetk, mil tunned, et elu on kui needus ja enam hullemaks minna ei saa, on mööduv illusioon. Mul on valida, kas ma lähen selle illusiooniga kaasa ja muserdun veel pisut ja siis natuke veel… Kas ma otsustan oma murelõnga veel pisut kerida või lömastan selle hädakera? Kord, kui silmitsen jälle oma päikeselille – võimas leek on see, mis süttib taas. Leek, mis põletab tuhaks kõik ebavajalikud illusioonid ja murekerad ning sütitab lõõmama kaitsva abiväe. Kõige olulisem ei kustu ega kao. Kõige olulisem oli, on ja jääb… 

Sule silmad ja mõtle millelegi ilusale ja heale. Kujuta ette olukorda, mis teeb Su tõeliselt õnnelikuks. Soovi midagi. Su soov täitub peagi…


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar