Elu vingeim esinemine

Jõudsin töölt koju. Eelmisel korral koduukse ees seistes silmasin, et aken on lahti ning kuulda oli mingit sebimist. Teadsin, et naine on kodus ning otsustasin teda spontaanselt üllatada. Kuna ma ise serenaadi laulda ei oska, siis lasin lahtise akna all tema tunnuslugu: Maarja-Liis Ilus “Lumevärv”. Ise varjusin aknalaua alla, et austajat kohe märgata ei oleks. Kuuldes mõne aja pärast tuttavat naerupahvakut, oli hea tunne – olin taas koju jõudnud. Koju, kus on mu pere.

Peale Teistmoodi Perekonna on mul hetkel veel üks tore pere - soveldajate sülem. Ehkki ma pole just eeskujulik pereliige, on ka mustal lambal, või oleks õigem öelda black sikk, oma oluline roll täita. Ühel päeval Sa võibolla mõistad, miks ma pean aegajalt omale mõrrakooriku peale tõmbama… 

Elu elevaima esinemise kordaminekust unistades särasid tantsijad juba rahvariietes, kui kaks teistmoodi vana peeru lõpuks kohale suvatsesid loivata. Õnneks oli veel pisut aega, et end enne ligi 50 miljoni inimese vaateväljale sattumist vinks vonks korda sättida. Vältimaks võimalust, et Gareth Bale kukub oma pringi tagumikuga minu rinnust lennanud vinnas sõlenõela osta, olid ohtlikud metallehted sel erakordsel etteastel keelatud. Sestap oli tarvilik kaelarätt ning särgi kaelus niidi ja nõelaga korralikult kokku õmmelda.

Vaatamata korralikule õmblustööle ei sujunud kõik ettevalmistused plaanipäraselt. Seistes rivis ja oodates hetke, mil saab UEFA Super Cup 2018 avatseremoonia raames rahvatantsu kaudu tutvustada jalkafännidele Eesti kultuuri, kohendasin veel korra oma pükse ja veendusin, et sukad esinemise ajal alla ei vaju. Oh seda häbi, kui keegi oleks märganud mu allavajunud sukki! Järsku tabas mind ehmatav ebaõnn. Ajal, mil tantsija seda kõige vähem ootab, käis üks naks, millele järgnes kilev heli – mu püksinööp lendas asfaldile. Ahastavate kaastundehõigete saatel võtsin nööbi üles ja pistsin tasku. Tegemist on range reegli rikkumisega, sest taskud pidid olema täiesti tühjad. “Elus on tähtsamaidki asju kui reeglite pugejalik järgmine”, mõtlesin ma ning keskendusin rahulikult oma sisemaailmale, et tuletada meelde kõik vajalikud tantsuvõtted -ja sammud. Ja siis kõlasidki rahvatantsumuusika esimesed noodid. “Loodetavasti ei kuku mu püksid puuduoleva nööbi tõttu keset väljakut maha”, oli mu viimane mõte ja juba liikusimegi jooksusammul staadioni keskme suunas. Kuidas üks tantsija püksata ringi kappab on vaatepilt, millest nii mõnigi unistab… Paraku on rahvatantsu pükstel topeltnööbid ning enneolematu show jäi seekord ära. Mis aga tegelikult toimus, saad jälgida järgnevalt lingilt: 



Enne esinemist otsustati piserdada staadion märjaks. Mõtle nüüd ise, kui hästi käivad kokku märg muru, sileda tallaga pastlad ja hoogne galopp. Vaatamata korralikule vesiliule suutsin säilitada tasakaalu ning kepslesin edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Black sikk digimuutus ning tulemuseks oli noor ja vallatu täkk. Mõnikord on sellest joogast ikka midagi kasu ka…

Keegi küsis mu käest hiljuti, kes on kõige kuulsam inimene, kellele ma massaaži olen teinud. Tol hetkel ma mökitasin ja ei osanudki midagi adekvaatset vastata, sest võta nüüd kinni, kumb on tuntum, kas Tänak või Pevkur. Nüüd alles meenus, et ilmselt peaks kõige kuulsam olema Madrid Reali tegevdirektor Jose Angel Sanchez. Hästi tore mees oli - väga tähelepanelik ja hooliv. Märkas, kuidas üks mees Postimehe kõrghoone klaasseina otsas rippus ja tundis huvi, et kas ta on ikka turvatud sel ajal, kui ta aknaid peseb. Jäätunud südamega, nagu ma olen, tõmbasin taas bitch shieldi rüü üll ning laususin ükskõikselt: "Küll mees teab, mis mees teeb".   

Pärast võimsat tantsukarjääri, mis päädis lausa miljonitele esinemisega, seisan teelahkmel: kas lõpetada kõrghetkel või jätkata veel võimsamate tippude ootuses? Aeg näitab, kas soveldajate pereelu jätkub või tuleb minna uusi radu tallama… Kuna kõik on võimalik, ära iial ütle iial…


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar