Kannatuste rada 2018

Trip algas lõbusa listivestlusega, kus Nele teavitas kõiki asjaosalisi: “Ma nüüd vaatasin üle - mõlemad meie ööbimiskohad lubavad lisaks ilusale vaatele ka voodilinu ja rätikuid, st magamiskotte pole vaja kaasa tassida. Madratseid pole ka vaja - voodikohti jagub isegi Jaksile.” Mina, kes ma olen harjunud ööbima metsamajas, kus kõigile tavaliselt lavatseid ei jätkugi; samuti pole minu jaoks võõras magada sõnnikust hüti savipõrandal, kostsin järgmist: “Pekki küll, jälle ma pean oma mugavustsoonist välja tulema. Ma juba nii lootsin oma puhkuse päevinäinud haisvas magamiskotis veeta.” Õnneks on mu sõbrad tõelised tolerastid ja lubasid mul õues haisukotis magada.

Just siis, kui olin oma südamerahu saavutanud, põrutas Nele välja midagi kohutavat: “Ööbime kohas, kus randa on vaja matkata pikalt – koguni 700 m läbi metsa. Peate ära kannatama.” Teadmine, et ma pean rannas lebotamiseks läbi männimetsa nii kaua kõndima niitis mu jalust ja pool oimetuna suutsin vaevu-vaevu teatada: “Jeerum, see reis saab üks kannatuste rada olema…”

Traditsiooniline trip kestis sel suvel kokku 6 päeva. Esimese öö viibisime Lätis kenas merelähedases puumajakeses keset kaunist loodust. Mäletan, et ajal, mil Piia meile õhtusööki kokkas ja teised tsikid õhinal mulle meest tinderdasid, leidsin end hõljuvat mõttel: “Kui see kole maal siit seinalt eemaldada, siis sellises majakeses võiks isegi elada…” Ehkki Lätis ööbimine oli meie jaoks rohkem nagu vahepeatus, omab seal viibimine tegelikult lausa saatuslikku tähendust…

Järgmisel päeval suundusime oma sihtkohta – villasse nimega Baltas Namas – see ongi see koht, kust Palanga randa jõudmiseks tuleb läbida palverännakuga võrreldav teekond. Koht ise on eestlaste seas täitsa populaarne. Selle aja jooksul, mil meie Palangal viibisime, kohtasime samas villas lausa mitut eesti seltskonda. Ajal, mil õhtuhämaruses rannast villasse tagasi jalutasime põrkusime kokku eestlastele omase mõnusalt kodumaise suhtumisega: “Mida te lõugate siin nii kõvasti? Vaiksemalt ei saa olla vä?” – kusjuures me lihtsalt ajasime juttu ja viskasime pisut nalja ja see ei olnud kohe kindlasti mitte vali ja lärmakas, vaid pigem soliidselt lõbus. Kui iga teine rahvus oleks vaadanud ja mõelnud: “Nii kenad ja toredad noored on meil siin naabriks!”, siis eestlane ilmselt tundis rõõmu, et sai taas teisele ära panna. Vaevalt ta tegelt ise rõõmus on. Sellised on enamasti kibestunud inimesed, kes ise ei oskagi elust rõõmu tunda ja alatasa vinguvad teiste kallal. Täitsa kahju hakkab neist, kes ei armasta iseennast ja elavad enesega rahulolematust kaaskodanike peal välja. Mõnele kohe meeldib teistele igal võimalusel nähvata. Selmet öelda: “Vabandage noored, kas te saaksite pisut vaiksemalt olla, ma just kussutasin oma beebi magama”, karjutakse üksteisele: “Midas sa lõugad siin?, t…a jää vait!, v…u sa mölised!? jne jne.” Jälgides sellist taset pean nördimusega tunnistama: “Küll on uhke olla eestlane!” Ehk saabub aeg, mil saan nördimusel minna lasta, et siiralt ja tõeliselt uhke eestlane olla…

Rääkides tasemest, meenub mulle midagi positiivselt hämmastavat. Piia on saavutanud uudse eneseteadvuse leveli. Kui varemalt pidi ta taluma igast suunast lendavaid lakkamatuid mõnitusi ja iroonilisi naljanooli, siis nüüdseks on ta arenenud tasemeni, kus ta on võimeline ise enda kulul nalja tegema ning nagu sellest veel vähe oleks – ta suudab isegi mõnitada oma labast nalja, mille ta äsja enda kohta oli teinud. Imetlusväärne! Selmet muretseda, mida teised Sinust arvavad naudi hetke ja tunne rõõmu sellest, kes Sa oled – unikaalne, ainulaadne, julge, ilus ja hea...

Kuna kõik meie kirjust seltskonnast on aktiivse eluviisiga, mis tähendab seda, et meie eludes napid aega, mil lihtsalt olla ja nautida hetke ilma, et peaks tegema midagi “pakilist” ja “tähtsat”, siis otsustasimegi, et terve tripi lihtsalt kulgeme muretult ja teeme seda, mis pähe tuleb. Ma täiega nautisin aega, mil ma ei pidanud kellaaja pealt kuhugi minema midagi tegema. Nii tulidki kõik meie tegevused: ujumine; päevitamine; jalgrattamatk; jalutuskäigud promenaadil, metsas ja linnatänavatel; restoranikülastused; ühised kokkamised; seltskonnamänguõhtud; massaažiteraapia; väljasõit Nida poolsaarele jne kõik täiesti spontaanselt. Vaatamata sellele, et kõigil kuuel päeval oli päevakava tühi, ei leidnud ma reaalselt aega, et näiteks kirjutada blogi – ehkki see mõte käis mul korduvalt peast läbi.

Teistmoodi Perekond tegi katse: kui efektiivne on 50 kaitsefaktoriga päevituskreem? Lamasin parasjagu liivarannal, kui Janika end päikesekaitsekreemiga kokku määris. Mina kreemi ei tahtnud, sest ega ma mingi pede ei ole, kes ennast kreemitab. Järsku tundsin, kuidas mõnujudinad surisevad mu kehast läbi haarates mind enda valdusesse pealaest jalatallani. Hetke pärast sain aru, et Janika joonistab mulle midagi kõhu peale. Naine maalis tükk aega ja kuna ma lihtsalt surisesin mõnust, siis ma ei raatsinud isegi pead tõsta, et jälgida, missugust kunstiteost luuakse. Alles hiljem nägin, kui efektiivne on kaitsefaktor 50 - tõestus selle kaitsetugevusest ilutseb siiani mu nabapiirkonnas.

Ma võiksin veel pikalt ja laialt kirjutada oma privaatsest jalutuskäigust keset lummavat männimetsa. Võiksin detailselt kirjeldada, kuidas värske männilõhn, mis pärast kosutavat vihmasadu on eriti intensiivse mekiga mulle igasse auku sisse tungis ja mind kirgastas..., aga ma pigem kasutan endale antud aega pisut otstarbekamalt ning lähen ja kogen seda joovastavat tunnet uuesti… Mul pole aega oodata, ma lähen kohe…












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar